ESIMESED KURSUSED

Esimesed vabatahtlike reservohvitseride kursused korraldati taasiseseisvunud Eestis 1997. aastal ja selle on tänaseks läbinud enam kui 500 isamaalist ja aktiivset kodanikku. Valdav osa neist on otsustanud täiendavalt jätkata enda arendamist riigikaitseliselt, liitudes nii Kaitseliidu  kui ka EROK-i liikmeskonnaga.
Kursused olid ellu kutsutud toonaste isamaaliste ja militaarhuvidega ühiskondlikult aktiivsete meeste poolt. Kursuslasi ühendas soov olla toeks ja abiks Eesti kaitseväele ning tõsta selle mainet ning kummutada ajakirjanduse võimendatud pessimistlikku suhtumist kaitseväeteenistusse. Vabatahtlikkusel põhinev kursus oli sellekohane otsesõnum ühiskonda, mis tabas ka täkkesse.

Aastatega on kursuse läbinud ja ohvitseriseisusesse tõusnud paljudelt erinevatelt elualadelt tuntud ja lugupeetud inimesed – Ilmar Raag, Raivo E. Tamm, Elmar Vaher ja mitmed teised. Kursuste vajalikkust on tabavalt iseloomustanud 2014. aastal kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, kelle sõnul on reservohvitseride kursuste lõpetanud viinud riigikaitse teemad paljude Eesti inimesteni ja mõjutanud taasiseseisvumise järgselt riigikaitsealast mõtlemist. Reservohvitserist on saanud omamoodi ühendussild militaar- ja tsiviilmaailma vahel, ta on inimene, kes mõistab kahte erinevat maailma ja nende toimemehhanisme.

KURSUSE EESMÄRK

Kursuse programmiline eesmärk ongi reservohvitseri sõjaväelise hariduse andmine riigikaitseliselt oluliste erialade spetsialistidele ning luua eeldused edasiseks väljaõppeks täienduskursuste ning reservõppekogunemiste kaudu erialaohvitserina.

Traditsiooniliselt moodustab ohvitserkond selle osa militaarintelligentsist, kes peab oma kohuseks hoida ja kanda aegumatuid väärtusi, nagu au, ausus, kohusetunne, sõnapidamine ja väärikus.  

President Lennart Meri ütles juba 1998. aasta Võidupäeval Viljandis, et meie riik, meie rahvas, meie keel ja kultuur püsib ja areneb ainult tingimusel, et püsib ja areneb kaitsetahe!

MEIE OHVITSERID, RESERVOHVITSERID

Leitnant Ilmar Raag (filmirežissöör ja stsenarist): „Miks hakata reservohvitseriks? Mul on tunne, et ühene vastus ei oleks ammendav. Loomulikult algab kõik eeldusest, et Sa tahad kaitsta seda, mis Sulle on oluline. Aga ma ei salga, et kusagil meis istub ka üks ürgne sõdalane, kes tahaks relva näppida. See toob esile teinekord suisa arusaamatut adrenaliinitulva. Ometigi on reservohvitseri kogemus mulle andnud arusaamise, et ohvitser on eelkõige haritud inimene, kes ei lase ennast eksitada lihtsakoelistest loosungitest ja tungidest. Sõjaasjandus on üks kaasaja ühiskonna kõige halvemini mõistetud valdkondi, seda nii ülistamise kui põlastamise mõttes. Alles reservohvitserina olen ma aru saanud, et oma riigi kaitsmine on palju enam, kui ainult relvade täristamine. Kusjuures sõjaväelased saavad sellest aru ilmselt paremini kui tsiviilisikud.“

Lipnik Elmar Vaher (Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, politseikindral): „Läbi pikkade aastate politseis töötamist, olen aru saanud, et olen abistaja ja päästja. Reservohvitseride kursusele läksin suurest austusest meie riigi ja kodumaa vastu. Mul ei ole ükskõik, kui turvaliselt inimesed ennast tunnevad. Osalesin reservohvitseride kursustel, mitte ainult sellepärast, et harjutada sõjapidamist vaid anda sõjapidamise professionaalidele teadmist politsei tegemistest – nimetame seda siis laiapõhjaliseks riigikaitseks. See oli uskumatu kogemus. Mitte, et see mind üllatanud oleks vaid andis mulle usku, et riigi nimel on inimesed valmis paljudest mugavustest loobuma ja tegutsema ühtse eesmärgi nimel.“

Leitnant Raivo E. Tamm (näitleja): „Võib öelda, et kõik puht isiklikel põhjustel: koolipoisist saati, aktiivse ja eduka sõjalissportlikest võistlustest osavõtjana olen salamisi suguvõsa albumeis imetlenud eestiaegsete ohvitseride ja kaitseliitlaste fotosid. Nõukogude armeest hoidusin teatrikooli tõttu ja sealt organiseeritud vabastus läks üle ka Eesti Kaitseväest kõrvale jäämiseni ja lisaks tuli juba tihe hõivatus teatris. Kui matsin oma Kanadast naasnud vanaonu, kellest teadsin, et ta oli metsavend ja Soomepoiss, oli siiski matustel üllatus, et ta ka leitnant oli olnud. Vahetult peale seda kuulsin kõrvalt kutset vabatahtlike reservohvitseride kursusele, kus tingimuseks kõrgharidus ja siis tundsin, et see on minu võimalus. Tahtsin ohvitseriks saada oma vanaonu mälestuseks. Ja mul oli ka oma riigi ees võlg. Ja nüüd naudin suvaliste ajakavadega kultuuraelu kõrval distsipliini ja täpseid kellaaegu õppustel. Kunagi tuli kutseid ka poliitikasse, kuid tunnen end apoliitilise ohvitserina hoopis paremini, et nii rohkem mitte meetritki taganeda ega ära anda seda, mida mu esimeses ilmasõjas raskesti haavata saanud vanaisa Vabadussõjas kätte võitles.“

KANDIDEERIMINE

Kursusele kandideerimine kuulutatakse välja tavapäraselt aasta alguses tähtajaga poolteist kuud.  Ettepaneku Kaitseväe juhatajale kursusele arvamise kohta teeb Kaitseväe peastaabi personaliosakonna ja EROK juhatuse ühiskomisjon.

Kursusele kandideerimiseks on vajalik esitada digitaalselt allkirjastatuna ühtses konteineris alljärgnevad dokumendid: 

- avaldus kaitseväe juhataja nimele, 

- koopia isikutunnistusest või passist, 

- passipildi formaadis elektrooniline foto, 

- koopia kõrgharidust tõendavast dokumendist, 

- elulookirjeldus, perearsti tõend, 

- soovituslikult 1-2 soovitust koos soovitajate kontaktandmetega. 

Tagamaks konkursi sisukus ootame kandideerimise ühe kohustusliku komponendina kandidaadilt 1-2 leheküljelist esseed teemal „Minu perspektiiv ja osalus reservarmee struktuuris ning reservohvitseride ühenduses“, st kandidaadilt ootame väga selget visiooni oma kohast ja tegevusest sõjaaja ametikohal ning selle vastavust tsiviilis omandatud kompetentsidega.

Kursuse põhifookuses on väljaõpe pataljoni taseme staabis tegutsemiseks (loe: pataljoni staabiohvitseri kursus - PSOK), kursuse tervikplatvormi tasandamiseks aga on vaja ühtlustada militaarselt vähemkogenud kandidaatide oskusi ning suunata nad esmalt staabiohvitseride sõjalisele baaskursusele (SOSBK).

Kursuse läbimine eeldab osalemist kõikides moodulites koos kõikide hinnatavate testide positiivsele hindele sooritamisega. Kursuse finaaliks (praktika) on osalemine kevadise suurõppusel või muul pataljoni taseme õppusel. Kursuse lõpetajad saavad vastava rinnamärgi ning Vabariigi Presidendi poolt omistatakse kurusele järgneval suvel ohvitseri auaste. Kõik lõpetanud määratakse ka sõjaaja ametikohale.