Pataljoni staabiohvitseri kursus spetsialistile (PSOKS)


Väheneva etnilise rahvastiku tingimustes on koosmeel ja iga inimese väärtustamine mitte ainult oluline, vaid rahva ja riigi kestvuselt eelduslik ning seda nii rahva kaitsetahte loomisel kui ka riigikaitse korraldamisel. Läbi aegade on just ohvitserkonda peetud riigi südametunnistuseks ja militaarseks intelligentsiks, mis seab ohvitseridele kõrgendatud nõudmised. 

Kursuse idee võtab parimal viisil kokku 1938. aasta Riigi Teatajas ilmunud Ohvitseride Teenistuskäigu Seadluse kuues paragrahv: „Ohvitser on sõjaväejuht, kes on omandanud vastava ettevalmistuse ja kellele peamiselt tugineb Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja julgeoleku ning Vabariigi kehtiva seadusliku korra kaitse teostamine, milleks tema on kohustatud igal silmapilgul valmis olema oma elu ohverdama.“

Kursuse korraldamisel kaitseväe pikaajaliseks partneriks olnud Eesti Reservohvitseride Kogu liikme leitnant Einar Lillo sõnul on see ideaal aktuaalne oma sõnastuses tänaseni ning kinnitab, et ohvitseri staatus ühiskonnas ei saa olla kellegi isiklik ambitsioon vaid eelkõige kaasneb seisusega riigi ja rahva kaitsmise esikohale seadmine.


KURSUSE EESMÄRK


Eesti Kaitsevägi on üles ehitatud reservarmee mudelile, see tähendab, et sõjaaja struktuur ja personali vajadused on kordades suuremad kui rahuajal. Kõikidele sõjaaja struktuuri ametikohtadele ei saa inimesi ette valmistada ainult läbi ajateenistuse. Sellistele ametikohtadele, mis nõuavad väga kindlat erialast ettevalmistust ja kogemust, otsib kaitsevägi inimesi tsiviilsektorist. Selleks, et koolitada tsivilistidest reservohvitserid, viib Kaitseväe Akadeemia läbi pataljoni staabiohvitseri kursus spetsialistile (PSOKS).

Kursust viib täies mahus läbi kaitsevägi, Eesti Reservohvitseride Kogu on ainult partneriks kaitseväele selliste inimeste leidmisel. 


KURSUSE ÜLESEHITUS JA AJAKAVA


Kursusele kandideerimine avaneb tavaliselt detsembris ning kestab kuni jaanuarini (k.a), ning kuulutatakse välja EROKi kodulehel ja facebookis. Pärast seda toimub kandidaatide sobivuse hindamine kaitseväe personali osakonna poolt ja nende reaalne sidumine konkreetse ametikohaga üksuste koosseisus. Kandidaatide hulka arvatakse Eesti Vabariigi kodanikud kellel on I astme kõrgharidus, kes on soovitavalt läbinud ajateenistuse, on arvele võetud kaitseväekohustuslasena ning kelle isikuomadused ja füüsiline vorm on sobivad teenistuseks kaitseväes. Kursusele arvatakse kuni 10 isikut.

Kursus koosneb kahest etapist:

Esimeseks etapiks on Staabiohvitseri sõjaline baaskursus (SOSBK), mis viiakse läbi Kaitseväe Akadeemia poolt Lahingukoolis Võrus. Peamisteks teemadeks on kaitseväe tegevuse alused, välioskuste õpe, relva- ja laskeväljaõpe. SOSBK-l ei pea osalema need inimesed, kes on viimase viie aasta jooksul läbinud ajateenistuse ja/või SBK ning osalenud aktiivselt oma üksusega õppustel.

Teises etapis läbitakse koos tegevväelastega pataljoni staabiohvitseri kursus (PSOKS) spetsialistile. PSOKS viiakse läbi Kaitseväe Akadeemias Tartus. Kursuse eesmärgiks on anda teadmised pataljoni lahingutoimingutest, staabitöö protseduuridest ning tehnikatest, võimaldamaks kursuse läbinul täita staabiohvitseri ülesandeid pataljoni lahingutegevuse planeerimisel ning pataljoniülema otsuse vastuvõtmise toetamisel sõjaajal. PSOKS-i lõpetamise eelduseks on rühma- ja kompaniitaseme e-õppe iseseisev läbimine.

Kursuse läbimine eeldab osalemist kõikides moodulites koos kõikide hinnatavate testide positiivsele hindele sooritamisega. Kursuse lõpetajad saavad vastava rinnamärgi ning Vabariigi President annab ohvitseri auastme. Kõik lõpetanud määratakse sõjaaja ametikohale reservis.

KANDIDEERIMINE


Kursuse formaat ja sihtgrupi määratlemine on aasta-aastalt konkreetsemaks muutunud ning lähtub väga selgelt kaitseväe vajadusest reservüksuste komplekteerimise. Kursusekutse sihtgrupiks ja seeläbi ka kaitseväe vajaduseks sõjaaja ametikohtade täitmisel on läbi aegade peamiselt olnud:

  • luure, julgeolek (varasem kogemus nt politsei, piirivalve, julgeolek)
  • side- ja infotehnoloogia (IT/IKT)
  • logistika (erialane haridus ja/või töökogemus)
  • õigusteadused (juristid, kohtunikud jne)
  • kommunikatsioon (turundus, avalikud suhted, ajakirjandus, loovjuhid, projektijuhid vms)
  • arstiteadus
  • finants ja personal

Kursusele kandideerimiseks on vajalik esitada digitaalselt allkirjastatuna ühtses konteineris alljärgnevad dokumendid:

  • koopia isikut tõendavast dokumendist
  • koopia kõrgharidust tõendavast dokumendist
  • elulookirjeldus
  • soovituslikult 1-2 soovitust koos soovitajate kontaktandmetega
  • tagamaks konkursi sisukus on üks kohustuslik komponent 1 leheküljeline essee mille sisu on miks te peaks olema reservohvitser ja kuidas ta eelnev haridus ja kogedmus kaitseväele kasulik on, st kandidaadilt ootame väga selget visiooni oma kohast ja tegevusest sõjaaja ametikohal ning selle vastavust tsiviilis omandatud kompetentsidega.

Kursusele pääsevad ainult need kandidaadid, kes vastavad esitatud nõuetele ja on valmis asuma sõjaaja ametikohale reservüksuste koosseisus ning kelle kandidatuur on leidnud heakskiidu ka konkreetse üksuse poolt.

Ettepaneku Kaitseväe juhatajale kursusele arvamise kohta teeb Kaitseväe peastaabi personaliosakonna EROK soovituste põhjal. Kursusele arvatakse kuni 10 inimest.

Toetused ja tagatised

Kursuste moodulites osalemine toimub õppekogunemiste raames, millega on tagatud osalejatele kõik teenistusega seatud garantiid ja toetuste maksmine.

ESIMESED KURSUSED


Esimesed vabatahtlike reservohvitseride kursused korraldati taasiseseisvunud Eestis 1997. aastal ja selle on tänaseks läbinud ligi 500 isamaalist ja aktiivset kodanikku. Valdav osa neist on otsustanud täiendavalt jätkata enda arendamist riigikaitseliselt, liitudes nii Kaitseliidu kui ka EROK-i liikmeskonnaga.
Kursused olid ellu kutsutud toonaste isamaaliste ja militaarhuvidega ühiskondlikult aktiivsete meeste poolt. Kursuslasi ühendas soov olla toeks ja abiks Eesti kaitseväele ning tõsta selle mainet ning kummutada ajakirjanduse võimendatud pessimistlikku suhtumist kaitseväeteenistusse. Vabatahtlikkusel põhinev kursus oli sellekohane otsesõnum ühiskonda, mis tabas ka täkkesse.

Aastatega on kursuse läbinud ja ohvitseriseisusesse tõusnud paljudelt erinevatelt elualadelt tuntud ja lugupeetud inimesed – Ilmar Raag, Raivo E. Tamm, Elmar Vaher ja mitmed teised. Kursuste vajalikkust on tabavalt iseloomustanud 2014. aastal kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, kelle sõnul on reservohvitseride kursuste lõpetanud viinud riigikaitse teemad paljude Eesti inimesteni ja mõjutanud taasiseseisvumise järgselt riigikaitsealast mõtlemist. Reservohvitserist on saanud omamoodi ühendussild militaar- ja tsiviilmaailma vahel, ta on inimene, kes mõistab kahte erinevat maailma ja nende toimemehhanisme.

MEIE OHVITSERID, RESERVOHVITSERID


Leitnant Ilmar Raag (filmirežissöör ja stsenarist): „Miks hakata reservohvitseriks? Mul on tunne, et ühene vastus ei oleks ammendav. Loomulikult algab kõik eeldusest, et Sa tahad kaitsta seda, mis Sulle on oluline. Aga ma ei salga, et kusagil meis istub ka üks ürgne sõdalane, kes tahaks relva näppida. See toob esile teinekord suisa arusaamatut adrenaliinitulva. Ometigi on reservohvitseri kogemus mulle andnud arusaamise, et ohvitser on eelkõige haritud inimene, kes ei lase ennast eksitada lihtsakoelistest loosungitest ja tungidest. Sõjaasjandus on üks kaasaja ühiskonna kõige halvemini mõistetud valdkondi, seda nii ülistamise kui põlastamise mõttes. Alles reservohvitserina olen ma aru saanud, et oma riigi kaitsmine on palju enam, kui ainult relvade täristamine. Kusjuures sõjaväelased saavad sellest aru ilmselt paremini kui tsiviilisikud.“

Lipnik Elmar Vaher (Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, politseikindral): „Läbi pikkade aastate politseis töötamist, olen aru saanud, et olen abistaja ja päästja. Reservohvitseride kursusele läksin suurest austusest meie riigi ja kodumaa vastu. Mul ei ole ükskõik, kui turvaliselt inimesed ennast tunnevad. Osalesin reservohvitseride kursustel, mitte ainult sellepärast, et harjutada sõjapidamist vaid anda sõjapidamise professionaalidele teadmist politsei tegemistest – nimetame seda siis laiapõhjaliseks riigikaitseks. See oli uskumatu kogemus. Mitte, et see mind üllatanud oleks vaid andis mulle usku, et riigi nimel on inimesed valmis paljudest mugavustest loobuma ja tegutsema ühtse eesmärgi nimel.“

Leitnant Raivo E. Tamm (näitleja): „Võib öelda, et kõik puht isiklikel põhjustel: koolipoisist saati, aktiivse ja eduka sõjalissportlikest võistlustest osavõtjana olen salamisi suguvõsa albumeis imetlenud eestiaegsete ohvitseride ja kaitseliitlaste fotosid. Nõukogude armeest hoidusin teatrikooli tõttu ja sealt organiseeritud vabastus läks üle ka Eesti Kaitseväest kõrvale jäämiseni ja lisaks tuli juba tihe hõivatus teatris. Kui matsin oma Kanadast naasnud vanaonu, kellest teadsin, et ta oli metsavend ja Soomepoiss, oli siiski matustel üllatus, et ta ka leitnant oli olnud. Vahetult peale seda kuulsin kõrvalt kutset vabatahtlike reservohvitseride kursusele, kus tingimuseks kõrgharidus ja siis tundsin, et see on minu võimalus. Tahtsin ohvitseriks saada oma vanaonu mälestuseks. Ja mul oli ka oma riigi ees võlg. Ja nüüd naudin suvaliste ajakavadega kultuuraelu kõrval distsipliini ja täpseid kellaaegu õppustel. Kunagi tuli kutseid ka poliitikasse, kuid tunnen end apoliitilise ohvitserina hoopis paremini, et nii rohkem mitte meetritki taganeda ega ära anda seda, mida mu esimeses ilmasõjas raskesti haavata saanud vanaisa Vabadussõjas kätte võitles.“